Arvan, et käesolevaks ajaks on NoSQL jõudnud haibitsüklis ülisuurte ootuste tipust üle, pettumuste lohust läbi, võibolla isegi juba taasavastamise tõusule.

Üha rohkem ilmub seisukohti ja tähelepanekuid, mis osundavad lähenemise või süsteemide üldistele puudujääkidele (näide1, näide2, näide 3) ja konkreetsete süsteemide probleemidele (näide4, näide5, näide6). Muidugi saab öelda, et ühes või teises NoSQL süsteemis selliseid probleeme ei ole ja olemasolevad süsteemid arenevad kiiresti ja lahendavad käigupealt esilekerkinud probleeme, kuid küsimus on, kuidas see toode kümnete teiste seast üles leida ja kas on kindel, et selle teinud idufirma pole viie aasta pärast hingusele läinud. NoSQL süsteemid peavad oma arengus jõudma produktiivsuse platoole ja tõsised tegijad välja settima.

Näen tõsist probleemi selles, et NoSQL süsteeme üritatakse kasutada ka seal, kus see pole kindlasti mõistlik. Teha raamatupidamise tarkvara NoSQL süsteemi põhjal on sama lahe kui kratsida kukalt pannes käe jalge vahelt läbi. Alguses paistab huvitav ja ekstravagantne, sellest tehtud piltidega saab sotsiaalmeedias praalida - pärast on kael ja keha kanged ning selg paigast ära. Mulle meeldis ühes arutelus võrdlus andmete ja koduse tööriistakuuri vahel. Oletame, et Teil on kuuris palju tööriistu. Üks võimalus on võtta erinevat tüüpi tööriistade jaoks kasutusele erinevad kastid. Kahtlemata võtab kastide valimine, neile siltide kleepimine ning tööriista ära panemisel õige kasti otsimine aega. Andmebaaside maailmas vastab sellele skeemi defineerimine SQL/relatsioonilises andmebaasis. Selle tulemusena on vajaliku tööriista leidmine kiire. Kas tõesti oleks lahendus, kus kuuris on hulk kaste ja tööriist pannakse esimesse vabasse kasti, kokkuvõttes kiirem ja parem? Andmebaaside maailmas vastaks sellele skeemitu (täpsemalt ainult lugemise skeemiga) NoSQL andmebaasi kasutamine.

Näen NoSQL süsteemide peamist kasutusvaldkonda suurandmete (big data) hoiustamisel - andmeid on hästi palju, neid tuleb nagu kosest juurde ja andmete struktuur ei ole ühe vitsaga löödud, vaid küllaltki muutlik. Kena oleks need kuskile kiiresti ja odavalt ära panna, lootuses, et ehk on hiljem aega, tahtmist ja raha, et neid lähemalt uurida. Tööriistade näitel oleks see umbes midagi sellist. Asjade hunnikusse paigutajal oli oma süsteem ja ta leiab vajaliku kiiresti üles. Teistel see nii kiiresti ei lähe. Teisalt, nagu tõestavad seriaalid nagu American Pickers, võib sellisest hunnikust igasugu väärt kraami leida. Samamoodi ei tasu ka andmeid lihtsalt ära visata. Graafipõhistel andmebaasisüsteemidel on kindlasti oma kindel koht igat sorti võrgustike (kes on kelle sõber, kust kuhu tee viib või kaabel jookseb jne) andmete käepäraseks muutmisel. Arvan, et mõistlikuks arengusuunaks on SQL ja NoSQL kokkusulamine, mille näiteks on PostgreSQLis JSON tüüpi andmetega töötamise võimalus. See võimaldab lahendusi, kus ühes geograafilises punktis oleva andmebaasi piires on teatud osa andmetest esitatud rohkem struktureeritult (eraldi veergudes) ja muutlikum osa andmeid on surutud kokku JSON andmeväärtustesse (vt kolmandat disaini selles näites). Kõiki neid andmeid kantseldab ACID omadusi toetav transaktsioonide juhtimise moodul.

NoSQL and Technical Debt on ajaveebi postitus, mis selgitab, miks NoSQL süsteemide ilmumine pole muutnud väärtusetuks SQLi ning andmebaaside projekteerimise õppimist. Nende oskuste puudumine on arendajatel võlg, mis tuleb hiljem intressidega tagasi maksta. NoSQL oma "skeemitute" andmetega loob tegelikult tehnilist võlga. SQL ja NoSQL on nagu lennukid ja helikopterid. Mõlemad lendavad, kuid üks ei asenda teist. Kummalgi on omad kasutusvaldkonnad, kus nad on alternatiividest paremad ja edukamad.