Normaliseerimine on nagu mäetipp, mille otsas on auhind. Auhinnaks on see, et andmete liiasust (mis aeglustab ja muudab keerukamaks andmete muutmist) on andmebaasis vähem kui mäe jalamil (aga seda ikkagi on - see pole midagi, millest ühe tipu vallutamisega pääseb). Tipule vastab (SQL-andmebaaside näitel) viies normaalkuju ning mäe nõlval on peatuskohad, mis vastavad erinevatele madalamatele normaalkujudele (sealhulgas ka Boyce/Coddi normaalkuju). Praktikule, keda tulemus huvitab rohkem kui protsess, on lõpuks oluline jõuda tippu. Sinna saab erinevatel viisidel - kas mööda mäekülge üles ronides ja peatuskohtades peatudes (viies tabeleid järk-järgult üha kõrgematele normaalkujudele) või ka lennukist/kopterist langevarjuga hüpates, tipule või selle lähedale maandudes ja GPSiga kontrollides, kas sai tipule pihta või mitte (kas kõik tabelid on viiendal normaalkujul). Hüppamine on nagu mustrite põhjal loodud kvaliteetsest kontseptuaalsest andmemudelist andmebaasi disaini kirjelduse genereerimine. 

Lihtsalt öeldes tähendab viies normaalkuju, et tabelit ei saa enam tükeldada väiksemateks ja algse tabeli täpset taastamist võimaldavateks osadeks nii, et tükkides on andmete liiasust vähem. Andmete liiasuse vähendamise mõttes on viies normaalkuju maksimum ja kõige olulisem. On ka kõrgemaid normaalkujusid (nagu kuues), kuid nendeni jõudmisel on juba teised auhinnad (näiteks lihtsam toimetulek puuduvate andmete ja skeemi evolutsiooniga). Enamik tabeleid, mis on kolmandal või Boyce/Coddi normaalkujul (populaarsed peatuskohad mäetipule ronides), on ka viiendal. Selle kohta on sõnastatud ja matemaatilised reeglid.